See postitus on ennekõike praegustele ja tulevastele lapsevanematele.
Kui täiskasvanud inimene ütleks sulle, et “tee nii nagu ma ütlen, sest see on hea mõte… aga mina ise nii ei tee.” Siis kas sa kuulaksid teda? Tõenäoliselt mitte. Tõenäoliselt vaataksid talle hoopis pika pilguga otsa ja püüaksid mõista, et kas sinu kulul üritati just nalja teha?
Me usaldame seda, mida me näeme.
Näiteks võiks siin tuua autode müügiesindaja. Mercedese esinduses võib müügimees sulle rääkida väga ilusa jutu selle kohta, et kui hea auto see Mercedes ikka on… aga kui ta on sunnitud sulle tunnistama, et ta ise on viimased kümme aastat sõitnud Audiga, siis tõenäoliselt sa ei usalda väga tema sõnu. Sa usaldad reaalset käitumist.
Jäljendamine on loomulik.
Tegemist on meie kaasasündinud instinktiga jäljendada oma eeskujuks oleva inimese tegevusi (mitte sõnu!). See hakkab pihta sünnihetkega. Nii kui vastsündinu silmad hakkavad seletama ümber toimuvat, nii hakkab käima salvestamine.
Loodusel on üligeniaalne plaan. Selleks, et väikelaps õpiks võimalikult kiiresti selgeks teda ümbritseva elu, on ta umbes kuuenda eluaastani justkui väike salvestusmasin. Teadusliku poole pealt on sellel alal suure töö ära teinud dr. Bruce Lipton.
Lihtsalt öeldes oli tema järeldus järgmine – kuni kuuenda eluaastani ei ole lastel täielikult välja arenenud teadlik mõtlemine nii nagu me seda mõistame täiskasvanute puhul. See tähendab kahte väga olulist asja:
1- lapsed ei anna nende ümber toimuvatele uutele olukordadele hinnanguid. Nad ei ütle, et “oh see on halb uskumus või käitumine” või et “see oli küll hea uskumus või käitumine”. Nad lihtsalt vaatlevad kõike täpselt nii nagu ta juhtub. Hinnanguid õpetavad neile täiskasvanud.
2- kui täiskasvanutel on võimalik valida, mida nad n-ö endale sisse lubavad, siis lastel on see valikuoskus tunduvalt nõrgem. Suures osas kõik, mis ümberringi toimub, läheb otse alateadvusesse ja salvestatakse sinna kui “programm”, mille järgi elada.
Stiimul ja vastus.
Mis see on siis, mida laps salvestab? Kõige lihtsamalt öeldes õpib ta seoseid. Ehk stiimul ja vastus. Ehk mis mingis olukorras juhtus ja kuidas sina (täiskasvanu) sellele reageerisid.
Sa tead seda tegelikult juba, onju? Kui sa oled vähegi väikeseid lapsi jälginud, siis sa tead, et kui sa tahad, et ta midagi teeks, siis tuleb vaid ette näidata. Ja kui üks kord on ette näidatud, siis järgmine kord laps juba teab.
Täna päeval käis mu 2-aastane poeg vannis. Pärast vanniskäiku otsustasime selle vee ära kasutada, et kasta sooja veega õue peal olevaid lillepeenraid. Me pole kunagi varem nii teinud. Võtsin vannist siis vett, panin 5-liitristesse veepudelitesse ja läksin välja kastma. Võite ise arvata, kes seda protseduuri kõrvalt tähelepanelikult jälgis.
Kui teist korda vannituppa jõudsin, siis nõudis noormees ühte veepudelit juba endale. Võttis selle kätte ja taarus sellega õue. Kuna vett oli sinna natuke liiga palju saanud, siis valasin veel mina selle tühjaks.
Järgmine tiir valasin talle vähem vett. Ta võttis pudeli, jalutas sellega välja ja valas lilledele täpselt samamoodi, nagu olin mina seda teinud. See tähendab, et mitte ühte kohta, vaid liigutas pudelit ja valas vee ühtlaselt laiali.
Programm on alateadvusesse salvestatud.
Kas sa mõistad kui hämmastav see on?! Ma olin sisuliselt just tunnistajaks, kuidas loodi uus uskumus (ja sellega seotud käitumismudel) ja viidi see alateadvusesse. Edaspidi nii ongi.
Kui ma üritasin lapsele selgeks teha, et nüüd on kõik lilled kastetud ja enam vett vannist ei võta, siis väljendati mulle oma rahulolematust kõva häälega ja demonstratiivselt pudeli vanni viskamisega.
Igaüks, kes on proovinud muuta juba olemasolevat uskumust (ja sellega seotud käitumismustrit) väikeses lapses, see teab, et väike laps võitleb ihu ja hingega vastu. Kui täpsemalt väljendada, siis vastu võitleb see salvestatud programm alateadvuses, mis ütleb, kuidas asjad käivad.
No nii, see on nüüd kõik tore. Saime teada, et lapsed õpivad jäljendamise teel ja juba õpitud asju on raske muuta. Aga kerkib küsimus…
Kuidas on see kõik seotud rahaga?
Kui laps õpib kõike (ja see tähendab KÕIKE) läbi jäljendamise, kas siis poleks loogiline oletada, et ta õpib ka rahaga ümberkäimist läbi jäljendamise?
Ehk siis miljoni dollari küsimus on järgmine – mis see on, mida sinu laps sinu käest raha kohta õpib? Ma annan sulle mõned küsimused… püüa neile vastata nii ausalt kui suudad. Ja pea meeles – olulised ei ole mitte sinu sõnad, vaid sinu reaalsed teod.
Kas su laps õpib, et raha on ülimalt hea vahend, millega muuta oma elu mugavamaks… või õpib ta, et raha on mingi paha asi, mille pärast on iga kuu lõpp täis vaidlusi ja negatiivseid emotsioone?
Kas su laps õpib, et raha tuleb lihtsalt ja kergelt… või saab ta juba varakult selgeks, et raha saamiseks tuleb palju vaeva näha ja isegi siis pole kindel, kas raha tuleb?
Kas sinu laps õpib raha tuulde loopimist, kuna elame ju vaid üks kord… või õpib ta, et teadlik järjepidev säästmine on üks vahendeid jõudmaks rahalise vabaduseni?
Kas sinu laps õpib iga vaba sendi kogumist ja säästmist mustadeks päevadeks… või õpib ta, et on oluline panna iga kuu natuke raha kõrvale selleks, et elu täiel rinnal nautida?
Kas sinu laps õpib targalt investeerimist… või õpib ta, et investeerimine on riskantne ja et “see ei ole meiesuguste inimeste jaoks”?
Kas su laps õpib, et palgapäev on kindlal kuupäeval kord kuus ja ühest allikast… või õpib ta, et raha tuleb erinevatest allikatest terve kuu jooksul?
Kas su laps õpib, et kulude kirjapanek aitab planeerida järgmise kuu eelarvet… või õpib ta, et “ma ei tea, kuhu raha kadus”?
Kas su laps õpib, et tänu rahale saad sa temaga rohkem aega veeta… või õpib ta, et sa ei saa olla temaga koos, kuna sul on vaja raha teenida?
Neid küsimusi on veel palju. Põhjuseks see, et rahaga seotud uskumusi oleme läbi jäljendamise endale omandanud terve elu. Kui esimese kuue eluaastaga saame endale kätte põhibaasi programme, siis ülejäänud elu oleme seda põhibaasi täiendanud ja tuuninud.
Sinu valikud määravad sinu lapse tuleviku.
Veel viimane mõte, millega tahan sind jätta. Võimalik, et sa tahaksid küsida, et miks ma küsin neid küsimusi läbi sinu lapse?
Põhjus on väga lihtne. Sest loodetavasti ärgitab see sind midagi muutma! Kui ma küsiksin neid küsimusi läbi sinu enda, siis isegi kui sa loogiliselt mõistaksid, et olukord pole kõige parem – siis emotsionaalselt hoiaks su mugavustsoon sind ikka paigal ja ei laseks midagi muuta.
Aga kui sa manad enda silme ette pildi, et see mida SINA teed, määrab ära suuresti ka sinu lapse rahalise tuleviku... siis tekib väike motivatsioon olukorda parandada, kas pole?
Minu enda väike poeg on hetkel minu suurim motivaator, mis puudutab oma rahaelu parandamist. Olen pühendunud sellele, et ta kasvaks üles küllust toetavate uskumustega. Sellele, et tal oleks selline elu, nagu tema ise valib – mitte selline, nagu valitaks tema eest.
Kui märkad mingit uskumust endas, mida sa ei soovi oma lapsele edasi anda, siis oleksin tänulik, kui jagaksid seda kommentaarides. See aitab teistel märgata ka enda mitte-toetavaid uskumusi.
Homme õhtul on tulemas järgmine RAHA-eri Mastermindi kohtumine.
